Tänase, viimase, sissekande jaoks lugesin kolme raamatut. Esmalt uurisin Piusa koobaste kohta A. Ivaski ja E. Hillepi raamatust "Piusa kaitsealal" (Eesti raamat 1973), seejärel H. Uusi raamatust "Piusa" (Eesti raamat 1984). Võrulaste kohta uurisin H. Kasesalu raamatust "Võrumaa ja võrulased" (Perioodika 1986).
Piusa kaiteala
Kaitseala paikneb Piusa jõe keskjooksul Võru rajoonis Meremäe külanõukogus ja hõlmab 12 km pikkuse lõigu kummalgi pool jõge, 300 m. laiuses. Kaitseala geoloogiast rääkides tuleb rääkida võimsatest paljanditest kärestikulise Piusa jõe kallastel. Need kaunid müürid on liivakivi lademete paljandid Devoni ajastust (60 miljonit aastat tagasi), punakad ja valkjad liivad, mis kandusid mandrilt madalasse merre. Et nendest liivadest saaks selline liivakivi, nagu näeme Piusa äärsetes paljandites pidid liivad vahepeal sattuma maapõues kilomeetri sügavusse. Siis hakkas maapind taas kerkima. Vastseliinas, lossivaremete juures pargis näeme ülemdevoni ladet ja paksu gauja ladet (183 m.), millest koosnevad Piusa müürimäed ja selles lademes on ka klaasiliivajärv. Piusa kuulub nende jõgede hulka, mille kaldad teineteisega suurt ei sarnane. Piusa parem kallas on palju järsem kui vasak, jõesäng ja lamm pöörduvad paremale, ka suurem osa allikaist avaneb paremal kaldal. Enamasti paremalt kaldalt leiame ka aluspõhjapaljandeid. Vasakule kaldale jäävad laiem lamm ja laiemad astangud.
Piki jõge paikneb ka palju kääpaid, ümmargusi või piklikke liivakuhjatisi - muistsed matmispaigad, pärit enamasti I aastatuhande teisest poolest (Enne kääpa kuhjamist pühastati maapind tulega, otse maapinnale või süvendatud lohku paigutati põletatud luud ja peale kuhjati kääbas). Üks suur kääbasterühm asub piusa jaama lähedal, Võru-Petseri maantee ääres. Arvult on neid ligi poolteistsada. Kääbastest on leitud keraamikat, luuesemeid ja luid.
Kusagil Eestis pole olnud nii palju vesiveskeid kui Piusa ääres. Kunagi olnud neid Piusa jõgikonnas olnud ligi sada. Veskihooneid või nende varemeid, veskikive ja veskirattaid võime Piusalt praegugi leida.
Looduslikud koopad Piusa ääres pole oluliselt suuremad kui Ahja või Võhandu koopad. Neil pole ka ajalugu, nagu taevaskodadel. Piusa koobaste all mõtleme kaevanduskäike, mis liivavõtmisel alates kahekümnendatest aastatest ligi poole sajandi jooksul liivakivisse rajatud. Ühes koopas avati ka muuseum, kus saab tutvuda koobaste geoloogiaga, liiva kaevandamise ajaloo ja tehnikaga.
Võrulased
Ammustest aegadest on pandud tähele, et võrulased ja nende keel erinevad paljuski põhja- ja lääne-eestlastest. On tehtud selgeks, et varaseimad asustusjäljed pärinevad mesoliitikumist ehk keskmisest kiviajast. Võru äärelinnast, soostunud veekogu põhjast leitud naise pealuu viitavad varajase asuka idapoolsele päritolule. Kuni meie ajaarvamise alguseni elas muistse Võrumaa hõre rahvastik endiselt veekogude lähedal ja hankis peamist ülalpidamist kalastamise, küttimise ja metsaandide korjamisega. Maapealsed kivikalmed on üheks oluliseks tunnuseks, mis eristab läänemeresomlaste ja läänepoolseid hõime idapoolsetest. Muistse Võrumaa rahvastik kujunes seega ühises suures hõimurühmituses, kuhu kuulusid veel vepslaste, karjalaste, isurite ja vadjalaste esivanemad. Võrumurdelise rahvastiku idaosa sattumine Vana-Vene alade feodaliserumisprotsessi ja ristiusu mõju sfääri soodustas veelgi nende eraldumist läänepoolsest samamurdelisest rahvastikust.
Wednesday, May 13, 2009
Tuesday, May 5, 2009
Võru Setomaa (Vastseliina ja Obinitsa)
Seekordse sissekande jaks sain informatsiooni Kadri Tähepõllu raamatust "Giidi käsiraamat. Setomaa" (Ecce Revalia 2008) ja natuke vaatasin juurde ka "Kultuurilooline Eestimaa", "Võru rajoon" ja "Kas tunned maad" raamatutest.
Vastseliina
Võru rajooni kaguosa peamine keskus - Vastseliina - paikneb Piusa jõe ülemjooksul. Vastseliina oli aastail 1950-1959 samanimelise rajooni keskus, sel ajal oli seal ka piimatoodete tsehh ja mitmed teised kohaliku tähtsusega tööstusettevõtted ja- kauplused. Vastseliina sümboliks on iidse piiskopilinnuse varemed, mis asuvad alevikust 6 km. kaugusel. Esialgse kindluse ehitas Vastseliinasse Liivimaa Ordu koos Tartu piiskopiga ja see valmis 14 .sajandi keskpaiku. Algne kaitsetorn ehitati ümber tugevaks kivilinnuseks, millele hakati lisama torne. 16 saj. kerkisid kindlusenurkadesse suurtükitornid (tänini säilinud). Idatornil on siiani näha ainulaadseid kaunistusi, mis meenutavad Tartu toomkiriku fassaadi. Keskajal oli linnuse kabel üle Euroopa tuntud palverännakute sihtpunkt. Kuna linnus on palju käest kätte käinud, on seal peremeesteks olnud sakslased, venelased, poolakad ja rootslased. Kui Vene tsaar Peeter I külastas Vastseliinat (1697 a.) leidis ta et sealne Rootsi garnison polnud tema vastu aupaklik ja tegi kättemaksuks Põhjasõjas kindluse ja seda ümbritsenud asula maatasa. Seetõttu kolis Vastseliina mitu km. eemale. Linnusest võeti kive kohalike ehitiste tarvis ja säilinud on vaid mõned kõrged müürikatkendid ja paari jämeda suurtükitorni tüveosa.
Maantee ääres, linnuse naabruses asub Piiri kõrts, mis tegutses samas kohas juba 1695 a. Kõrtsi kuldajad olid 19. sajandil, kui seal hakati müüma kohaliku mõisa viina. Pärast põhjasõda jäi Vastseliina kirikuta, ent mitte kauaks, uus kirik ehitati 10 km. linnusest lääne poole, kuid millegipärast ei hakanud kiriku ümbruses kasvama küla, nagu oli tavaline. Asula kasvas hoopis kirikust paari km. kaugusele. Vastseliina vabadussõja monumendiga juhtus enam-vähem samasugune lugu, nagu Rõuge omaga (punased lasid õhku, kohalikud peitsid ära ja 1988 a. kaevati uuesti välja, nüüd seisab aleviku keskel). Puutli küla lähedale metsa püstitati 1989 a. mälestusmärk kohalikele metsavendadele, kelle võimud 1965 a. sealsamas maha lasid (5 meest ja 2 naist). Külas tasub vaadata ka sealset õigeusu kirikut, mille püstitasid Venemaalt 1935 a. sinna elama asunud pered oma jõududega (puukirik).
Obinitsa
Obinitsa asub küll Võrumaal, kuid on üks Setomaa tähtsamaid keskusi. Tuhkvitsa oja paisjärve kaldal on u. 20 aastat seisnud Seto lauluema (lauluimä) kuju, üks tuntumaid Setomaa sümboleid. Lauluema kuju ümber on mitmeid mälestuskive armastatud leelotajatele. Obinitsa kandi kuulsaim lauluimä oli Hilane Taarka/Darja Pisumaa-1921 a. hakkas Eesti riik perekonnanimesi jagama (1856-1933), kes oli pärit Hilane külast ja pidi jääma vallaliseks, sest peiu vanemad ei lubanud nii vaest tüdrukut kosida. Ta kuulsus kasvas ka tänu Soome reisile, kus kus ta leelotas ka Soome presidendile (hiljem kinkis Soome riik talle korstnaga talu ja Eesti riik maksis väikest stipendiumi). Taarka on maetud Obinitsa kalmistule. Teine kuulus leelotaja Miko Ode (1864-1924) teadis peast 20 000 värssi ja võis need peast igal ajal ette kanda, kui oli kannatlikku kuulajat. Seto keel sarnaneb võro keelega, kuid erinevusi leidub häälduses ja sõnavaras. Obinitsa külas asub Seto Muuseumitarõ (avati 1995 a.). Seal on üks ruum varustatud setode vanavaraga ja näha võib ka rahvarõivaid, samuti on seal palju kirjadust Seto- ja Võrumaa kohta. Obinitsa kirikusse ehitati eelmisel saj. unikaalne kool-kirik (esimesel korrusel õppisid lapsed, teisel peeti jumalateenistusi). Nõukogude ajal tõmmati aga kiriku torn maha ja muudeti see kooliks, kohalikud ei olnud sellega nõus ja ehitasid 1952 a. uue, kahe torniga, Issanda Muutmise õigeusu kirik. Paasapäeval, 19. augustil korraldatakse seal pidulik jumalateenistus ja ristikäik ümber kiriku, mida koguneb vaatama 3000-5000 inimest. Pärast seda minnakse lähedaste kalmistutele sööma-jooma. Kiriku lähikonnas leidub mitmeid iidseid kalmeid. Obinitsa paisjärve vastaskaldal kõrgub liivakivipaljand, milles on koobas (koobast kutsutakse Juudatarõks ja seal elutsevat põrgulised, ehk juudad). Setomaa küla juurde kuulub ka väike kabel ehk tsässon (meremäe vallas on tänaseks säilinud 11 tsässonit).
Vastseliina
Võru rajooni kaguosa peamine keskus - Vastseliina - paikneb Piusa jõe ülemjooksul. Vastseliina oli aastail 1950-1959 samanimelise rajooni keskus, sel ajal oli seal ka piimatoodete tsehh ja mitmed teised kohaliku tähtsusega tööstusettevõtted ja- kauplused. Vastseliina sümboliks on iidse piiskopilinnuse varemed, mis asuvad alevikust 6 km. kaugusel. Esialgse kindluse ehitas Vastseliinasse Liivimaa Ordu koos Tartu piiskopiga ja see valmis 14 .sajandi keskpaiku. Algne kaitsetorn ehitati ümber tugevaks kivilinnuseks, millele hakati lisama torne. 16 saj. kerkisid kindlusenurkadesse suurtükitornid (tänini säilinud). Idatornil on siiani näha ainulaadseid kaunistusi, mis meenutavad Tartu toomkiriku fassaadi. Keskajal oli linnuse kabel üle Euroopa tuntud palverännakute sihtpunkt. Kuna linnus on palju käest kätte käinud, on seal peremeesteks olnud sakslased, venelased, poolakad ja rootslased. Kui Vene tsaar Peeter I külastas Vastseliinat (1697 a.) leidis ta et sealne Rootsi garnison polnud tema vastu aupaklik ja tegi kättemaksuks Põhjasõjas kindluse ja seda ümbritsenud asula maatasa. Seetõttu kolis Vastseliina mitu km. eemale. Linnusest võeti kive kohalike ehitiste tarvis ja säilinud on vaid mõned kõrged müürikatkendid ja paari jämeda suurtükitorni tüveosa.
Maantee ääres, linnuse naabruses asub Piiri kõrts, mis tegutses samas kohas juba 1695 a. Kõrtsi kuldajad olid 19. sajandil, kui seal hakati müüma kohaliku mõisa viina. Pärast põhjasõda jäi Vastseliina kirikuta, ent mitte kauaks, uus kirik ehitati 10 km. linnusest lääne poole, kuid millegipärast ei hakanud kiriku ümbruses kasvama küla, nagu oli tavaline. Asula kasvas hoopis kirikust paari km. kaugusele. Vastseliina vabadussõja monumendiga juhtus enam-vähem samasugune lugu, nagu Rõuge omaga (punased lasid õhku, kohalikud peitsid ära ja 1988 a. kaevati uuesti välja, nüüd seisab aleviku keskel). Puutli küla lähedale metsa püstitati 1989 a. mälestusmärk kohalikele metsavendadele, kelle võimud 1965 a. sealsamas maha lasid (5 meest ja 2 naist). Külas tasub vaadata ka sealset õigeusu kirikut, mille püstitasid Venemaalt 1935 a. sinna elama asunud pered oma jõududega (puukirik).
Obinitsa
Obinitsa asub küll Võrumaal, kuid on üks Setomaa tähtsamaid keskusi. Tuhkvitsa oja paisjärve kaldal on u. 20 aastat seisnud Seto lauluema (lauluimä) kuju, üks tuntumaid Setomaa sümboleid. Lauluema kuju ümber on mitmeid mälestuskive armastatud leelotajatele. Obinitsa kandi kuulsaim lauluimä oli Hilane Taarka/Darja Pisumaa-1921 a. hakkas Eesti riik perekonnanimesi jagama (1856-1933), kes oli pärit Hilane külast ja pidi jääma vallaliseks, sest peiu vanemad ei lubanud nii vaest tüdrukut kosida. Ta kuulsus kasvas ka tänu Soome reisile, kus kus ta leelotas ka Soome presidendile (hiljem kinkis Soome riik talle korstnaga talu ja Eesti riik maksis väikest stipendiumi). Taarka on maetud Obinitsa kalmistule. Teine kuulus leelotaja Miko Ode (1864-1924) teadis peast 20 000 värssi ja võis need peast igal ajal ette kanda, kui oli kannatlikku kuulajat. Seto keel sarnaneb võro keelega, kuid erinevusi leidub häälduses ja sõnavaras. Obinitsa külas asub Seto Muuseumitarõ (avati 1995 a.). Seal on üks ruum varustatud setode vanavaraga ja näha võib ka rahvarõivaid, samuti on seal palju kirjadust Seto- ja Võrumaa kohta. Obinitsa kirikusse ehitati eelmisel saj. unikaalne kool-kirik (esimesel korrusel õppisid lapsed, teisel peeti jumalateenistusi). Nõukogude ajal tõmmati aga kiriku torn maha ja muudeti see kooliks, kohalikud ei olnud sellega nõus ja ehitasid 1952 a. uue, kahe torniga, Issanda Muutmise õigeusu kirik. Paasapäeval, 19. augustil korraldatakse seal pidulik jumalateenistus ja ristikäik ümber kiriku, mida koguneb vaatama 3000-5000 inimest. Pärast seda minnakse lähedaste kalmistutele sööma-jooma. Kiriku lähikonnas leidub mitmeid iidseid kalmeid. Obinitsa paisjärve vastaskaldal kõrgub liivakivipaljand, milles on koobas (koobast kutsutakse Juudatarõks ja seal elutsevat põrgulised, ehk juudad). Setomaa küla juurde kuulub ka väike kabel ehk tsässon (meremäe vallas on tänaseks säilinud 11 tsässonit).
Subscribe to:
Posts (Atom)