Piusa kaitseala ja võrulased

Tänase, viimase, sissekande jaoks lugesin kolme raamatut. Esmalt uurisin Piusa koobaste kohta A. Ivaski ja E. Hillepi raamatust "Piusa kaitsealal" (Eesti raamat 1973), seejärel H. Uusi raamatust "Piusa" (Eesti raamat 1984). Võrulaste kohta uurisin H. Kasesalu raamatust "Võrumaa ja võrulased" (Perioodika 1986).

Piusa kaiteala
Kaitseala paikneb Piusa jõe keskjooksul Võru rajoonis Meremäe külanõukogus ja hõlmab 12 km pikkuse lõigu kummalgi pool jõge, 300 m. laiuses. Kaitseala geoloogiast rääkides tuleb rääkida võimsatest paljanditest kärestikulise Piusa jõe kallastel. Need kaunid müürid on liivakivi lademete paljandid Devoni ajastust (60 miljonit aastat tagasi), punakad ja valkjad liivad, mis kandusid mandrilt madalasse merre. Et nendest liivadest saaks selline liivakivi, nagu näeme Piusa äärsetes paljandites pidid liivad vahepeal sattuma maapõues kilomeetri sügavusse. Siis hakkas maapind taas kerkima. Vastseliinas, lossivaremete juures pargis näeme ülemdevoni ladet ja paksu gauja ladet (183 m.), millest koosnevad Piusa müürimäed ja selles lademes on ka klaasiliivajärv. Piusa kuulub nende jõgede hulka, mille kaldad teineteisega suurt ei sarnane. Piusa parem kallas on palju järsem kui vasak, jõesäng ja lamm pöörduvad paremale, ka suurem osa allikaist avaneb paremal kaldal. Enamasti paremalt kaldalt leiame ka aluspõhjapaljandeid. Vasakule kaldale jäävad laiem lamm ja laiemad astangud.
Piki jõge paikneb ka palju kääpaid, ümmargusi või piklikke liivakuhjatisi - muistsed matmispaigad, pärit enamasti I aastatuhande teisest poolest (Enne kääpa kuhjamist pühastati maapind tulega, otse maapinnale või süvendatud lohku paigutati põletatud luud ja peale kuhjati kääbas). Üks suur kääbasterühm asub piusa jaama lähedal, Võru-Petseri maantee ääres. Arvult on neid ligi poolteistsada. Kääbastest on leitud keraamikat, luuesemeid ja luid.
Kusagil Eestis pole olnud nii palju vesiveskeid kui Piusa ääres. Kunagi olnud neid Piusa jõgikonnas olnud ligi sada. Veskihooneid või nende varemeid, veskikive ja veskirattaid võime Piusalt praegugi leida.
Looduslikud koopad Piusa ääres pole oluliselt suuremad kui Ahja või Võhandu koopad. Neil pole ka ajalugu, nagu taevaskodadel. Piusa koobaste all mõtleme kaevanduskäike, mis liivavõtmisel alates kahekümnendatest aastatest ligi poole sajandi jooksul liivakivisse rajatud. Ühes koopas avati ka muuseum, kus saab tutvuda koobaste geoloogiaga, liiva kaevandamise ajaloo ja tehnikaga.
Võrulased
Ammustest aegadest on pandud tähele, et võrulased ja nende keel erinevad paljuski põhja- ja lääne-eestlastest. On tehtud selgeks, et varaseimad asustusjäljed pärinevad mesoliitikumist ehk keskmisest kiviajast. Võru äärelinnast, soostunud veekogu põhjast leitud naise pealuu viitavad varajase asuka idapoolsele päritolule. Kuni meie ajaarvamise alguseni elas muistse Võrumaa hõre rahvastik endiselt veekogude lähedal ja hankis peamist ülalpidamist kalastamise, küttimise ja metsaandide korjamisega. Maapealsed kivikalmed on üheks oluliseks tunnuseks, mis eristab läänemeresomlaste ja läänepoolseid hõime idapoolsetest. Muistse Võrumaa rahvastik kujunes seega ühises suures hõimurühmituses, kuhu kuulusid veel vepslaste, karjalaste, isurite ja vadjalaste esivanemad. Võrumurdelise rahvastiku idaosa sattumine Vana-Vene alade feodaliserumisprotsessi ja ristiusu mõju sfääri soodustas veelgi nende eraldumist läänepoolsest samamurdelisest rahvastikust.