Seinamaal 2010

Sisemaailm

minu (L)

Piusa kaitseala ja võrulased

Tänase, viimase, sissekande jaoks lugesin kolme raamatut. Esmalt uurisin Piusa koobaste kohta A. Ivaski ja E. Hillepi raamatust "Piusa kaitsealal" (Eesti raamat 1973), seejärel H. Uusi raamatust "Piusa" (Eesti raamat 1984). Võrulaste kohta uurisin H. Kasesalu raamatust "Võrumaa ja võrulased" (Perioodika 1986).

Piusa kaiteala
Kaitseala paikneb Piusa jõe keskjooksul Võru rajoonis Meremäe külanõukogus ja hõlmab 12 km pikkuse lõigu kummalgi pool jõge, 300 m. laiuses. Kaitseala geoloogiast rääkides tuleb rääkida võimsatest paljanditest kärestikulise Piusa jõe kallastel. Need kaunid müürid on liivakivi lademete paljandid Devoni ajastust (60 miljonit aastat tagasi), punakad ja valkjad liivad, mis kandusid mandrilt madalasse merre. Et nendest liivadest saaks selline liivakivi, nagu näeme Piusa äärsetes paljandites pidid liivad vahepeal sattuma maapõues kilomeetri sügavusse. Siis hakkas maapind taas kerkima. Vastseliinas, lossivaremete juures pargis näeme ülemdevoni ladet ja paksu gauja ladet (183 m.), millest koosnevad Piusa müürimäed ja selles lademes on ka klaasiliivajärv. Piusa kuulub nende jõgede hulka, mille kaldad teineteisega suurt ei sarnane. Piusa parem kallas on palju järsem kui vasak, jõesäng ja lamm pöörduvad paremale, ka suurem osa allikaist avaneb paremal kaldal. Enamasti paremalt kaldalt leiame ka aluspõhjapaljandeid. Vasakule kaldale jäävad laiem lamm ja laiemad astangud.
Piki jõge paikneb ka palju kääpaid, ümmargusi või piklikke liivakuhjatisi - muistsed matmispaigad, pärit enamasti I aastatuhande teisest poolest (Enne kääpa kuhjamist pühastati maapind tulega, otse maapinnale või süvendatud lohku paigutati põletatud luud ja peale kuhjati kääbas). Üks suur kääbasterühm asub piusa jaama lähedal, Võru-Petseri maantee ääres. Arvult on neid ligi poolteistsada. Kääbastest on leitud keraamikat, luuesemeid ja luid.
Kusagil Eestis pole olnud nii palju vesiveskeid kui Piusa ääres. Kunagi olnud neid Piusa jõgikonnas olnud ligi sada. Veskihooneid või nende varemeid, veskikive ja veskirattaid võime Piusalt praegugi leida.
Looduslikud koopad Piusa ääres pole oluliselt suuremad kui Ahja või Võhandu koopad. Neil pole ka ajalugu, nagu taevaskodadel. Piusa koobaste all mõtleme kaevanduskäike, mis liivavõtmisel alates kahekümnendatest aastatest ligi poole sajandi jooksul liivakivisse rajatud. Ühes koopas avati ka muuseum, kus saab tutvuda koobaste geoloogiaga, liiva kaevandamise ajaloo ja tehnikaga.
Võrulased
Ammustest aegadest on pandud tähele, et võrulased ja nende keel erinevad paljuski põhja- ja lääne-eestlastest. On tehtud selgeks, et varaseimad asustusjäljed pärinevad mesoliitikumist ehk keskmisest kiviajast. Võru äärelinnast, soostunud veekogu põhjast leitud naise pealuu viitavad varajase asuka idapoolsele päritolule. Kuni meie ajaarvamise alguseni elas muistse Võrumaa hõre rahvastik endiselt veekogude lähedal ja hankis peamist ülalpidamist kalastamise, küttimise ja metsaandide korjamisega. Maapealsed kivikalmed on üheks oluliseks tunnuseks, mis eristab läänemeresomlaste ja läänepoolseid hõime idapoolsetest. Muistse Võrumaa rahvastik kujunes seega ühises suures hõimurühmituses, kuhu kuulusid veel vepslaste, karjalaste, isurite ja vadjalaste esivanemad. Võrumurdelise rahvastiku idaosa sattumine Vana-Vene alade feodaliserumisprotsessi ja ristiusu mõju sfääri soodustas veelgi nende eraldumist läänepoolsest samamurdelisest rahvastikust.

Võru Setomaa (Vastseliina ja Obinitsa)

Seekordse sissekande jaks sain informatsiooni Kadri Tähepõllu raamatust "Giidi käsiraamat. Setomaa" (Ecce Revalia 2008) ja natuke vaatasin juurde ka "Kultuurilooline Eestimaa", "Võru rajoon" ja "Kas tunned maad" raamatutest.

Vastseliina
Võru rajooni kaguosa peamine keskus - Vastseliina - paikneb Piusa jõe ülemjooksul. Vastseliina oli aastail 1950-1959 samanimelise rajooni keskus, sel ajal oli seal ka piimatoodete tsehh ja mitmed teised kohaliku tähtsusega tööstusettevõtted ja- kauplused. Vastseliina sümboliks on iidse piiskopilinnuse varemed, mis asuvad alevikust 6 km. kaugusel. Esialgse kindluse ehitas Vastseliinasse Liivimaa Ordu koos Tartu piiskopiga ja see valmis 14 .sajandi keskpaiku. Algne kaitsetorn ehitati ümber tugevaks kivilinnuseks, millele hakati lisama torne. 16 saj. kerkisid kindlusenurkadesse suurtükitornid (tänini säilinud). Idatornil on siiani näha ainulaadseid kaunistusi, mis meenutavad Tartu toomkiriku fassaadi. Keskajal oli linnuse kabel üle Euroopa tuntud palverännakute sihtpunkt. Kuna linnus on palju käest kätte käinud, on seal peremeesteks olnud sakslased, venelased, poolakad ja rootslased. Kui Vene tsaar Peeter I külastas Vastseliinat (1697 a.) leidis ta et sealne Rootsi garnison polnud tema vastu aupaklik ja tegi kättemaksuks Põhjasõjas kindluse ja seda ümbritsenud asula maatasa. Seetõttu kolis Vastseliina mitu km. eemale. Linnusest võeti kive kohalike ehitiste tarvis ja säilinud on vaid mõned kõrged müürikatkendid ja paari jämeda suurtükitorni tüveosa.
Maantee ääres, linnuse naabruses asub Piiri kõrts, mis tegutses samas kohas juba 1695 a. Kõrtsi kuldajad olid 19. sajandil, kui seal hakati müüma kohaliku mõisa viina. Pärast põhjasõda jäi Vastseliina kirikuta, ent mitte kauaks, uus kirik ehitati 10 km. linnusest lääne poole, kuid millegipärast ei hakanud kiriku ümbruses kasvama küla, nagu oli tavaline. Asula kasvas hoopis kirikust paari km. kaugusele. Vastseliina vabadussõja monumendiga juhtus enam-vähem samasugune lugu, nagu Rõuge omaga (punased lasid õhku, kohalikud peitsid ära ja 1988 a. kaevati uuesti välja, nüüd seisab aleviku keskel). Puutli küla lähedale metsa püstitati 1989 a. mälestusmärk kohalikele metsavendadele, kelle võimud 1965 a. sealsamas maha lasid (5 meest ja 2 naist). Külas tasub vaadata ka sealset õigeusu kirikut, mille püstitasid Venemaalt 1935 a. sinna elama asunud pered oma jõududega (puukirik).

Obinitsa
Obinitsa asub küll Võrumaal, kuid on üks Setomaa tähtsamaid keskusi. Tuhkvitsa oja paisjärve kaldal on u. 20 aastat seisnud Seto lauluema (lauluimä) kuju, üks tuntumaid Setomaa sümboleid. Lauluema kuju ümber on mitmeid mälestuskive armastatud leelotajatele. Obinitsa kandi kuulsaim lauluimä oli Hilane Taarka/Darja Pisumaa-1921 a. hakkas Eesti riik perekonnanimesi jagama (1856-1933), kes oli pärit Hilane külast ja pidi jääma vallaliseks, sest peiu vanemad ei lubanud nii vaest tüdrukut kosida. Ta kuulsus kasvas ka tänu Soome reisile, kus kus ta leelotas ka Soome presidendile (hiljem kinkis Soome riik talle korstnaga talu ja Eesti riik maksis väikest stipendiumi). Taarka on maetud Obinitsa kalmistule. Teine kuulus leelotaja Miko Ode (1864-1924) teadis peast 20 000 värssi ja võis need peast igal ajal ette kanda, kui oli kannatlikku kuulajat. Seto keel sarnaneb võro keelega, kuid erinevusi leidub häälduses ja sõnavaras. Obinitsa külas asub Seto Muuseumitarõ (avati 1995 a.). Seal on üks ruum varustatud setode vanavaraga ja näha võib ka rahvarõivaid, samuti on seal palju kirjadust Seto- ja Võrumaa kohta. Obinitsa kirikusse ehitati eelmisel saj. unikaalne kool-kirik (esimesel korrusel õppisid lapsed, teisel peeti jumalateenistusi). Nõukogude ajal tõmmati aga kiriku torn maha ja muudeti see kooliks, kohalikud ei olnud sellega nõus ja ehitasid 1952 a. uue, kahe torniga, Issanda Muutmise õigeusu kirik. Paasapäeval, 19. augustil korraldatakse seal pidulik jumalateenistus ja ristikäik ümber kiriku, mida koguneb vaatama 3000-5000 inimest. Pärast seda minnakse lähedaste kalmistutele sööma-jooma. Kiriku lähikonnas leidub mitmeid iidseid kalmeid. Obinitsa paisjärve vastaskaldal kõrgub liivakivipaljand, milles on koobas (koobast kutsutakse Juudatarõks ja seal elutsevat põrgulised, ehk juudad). Setomaa küla juurde kuulub ka väike kabel ehk tsässon (meremäe vallas on tänaseks säilinud 11 tsässonit).

Rõuge ja Haanjamaa

Seekordse sissekande jaoks sain materjali taaskord raamatust "Kas tunned maad", "Võru rajoon" ja nagu ikka hoidsin kõrval ka "Kultuuriajaloolist Eestimaad".

Rõuge
Rõuge kanti lõhestab 10 km. pikkune ja kuni 45 m. sügavune, arvukate kõrvalorgudega, ürgorg. Selle põhjas on palju järvi, millest üks on ka Eesti sügavaim siseveekogu- Rõuge suurjärv. Rõuge orus esineb seitsmest järvest koosnev järvedeahelik, mida ühendab Võhandusse suubuv Rõge oja. Seetõttu nimetatakse Rõuget rahvasuus ka kalevipoja kaevu asupaigaks. Kuulsaim kõrvalorg Rõuges on aga järsunõlvaline sälkorg, Ööbikuorg (orgu täidab tihe lehtmets, kus kevadel ööbikute laul ei lakka). Ööbikuoru naabriks on Tindiorg, kust avaneb kaunis vaade orus asuvale Liinjärvele (oruservale on ehitatud ka vaatetorn). Tindiorus on suur lubjamergli lasund ja seal paljanduvad aluspõhja dolomiidid. Nende kahe oru vahele jääb muistne Rõuge linnamägi, kus inimesed veel 11. saj. linnuses elasid. Linnuseõuest on leitud mitmesuguste hoonete jäänuseid (6 elamut ja sepapada, kindlust ümbritsev puust tara). Tindioru vaatetorni juurest algab matkarada, mis viib oru põhja, kus pumpab vett omapärane masin, vesioinas (ülimalt keskkonnasõbralik pump, mis võib vett tõsta mitmekümne meetri kõrgusele- selle käivitab klappide süsteemil toimiv veesurve energia süsteem). Rõuge kirik (valminud 18. sajandi alguses) on lihtne ja lakooniline. Seal asub vendade Kriisade valmistatud orel, mis valmis 1930. aastal. Kiriku vastas asub mõõgaga pronkssõdur- Rõuge Vabadussõja mälestussammas.

Haanjamaa
Haanja onEestimaa lagi. Seal asub meie riigi kõrgeim tipp- Suur Munamägi (317 m.). Naabruses asuv kahetipuline 304-meetrine Vällamägi on kõrguselt teisel kohal. Haanjamaa koosneb mäekuplitest, orgudest, järvedest, soodest ning nende vahel looklevatest jõgedest-ojadest. Järvi on seal kokku 170 ja väikseid soiseid nõgusid tuhandeid. Haanjamaa looduse hoidmisega tegeleb 17 000 hektari suurune Haanja looduspark. Haanjas paikneb ka üks Eesti tuntumaid ehitisi - Suure Munamäe vaatetorn. See funktsionalistlik ehitis valmis 1939. aastal (algselt oli 26 m. siis aga ehitati veel üks korrus ja nüüd on 29 m., hea ilmaga näeb tornist 50 km. kaugusele.). Suure Munamäe jalamil seisab mälestuskivi, mis meenutab Vabadussõjas võidelnud 1. ratsapolku. Haanjas asub ka Kütiorg, kus juba 1868. aastast kasutuses olnud Küti Mäeveski, tänini töötab. 5 km. pikkune ja kuni 70 m. sügavune Kütiorg on Eesti sügavaim. Sealne suur kõrguste vahe on paiga muutnud populaarseks talispordikeskuseks (enne seda elas kütiorus maalikunstnik Valdur Ohakas). Haanjast läänes, KoKõmäel, asub orelimeistrite Kriisade sünnnikodu- tee ääres on ka suur mälestuskivi, mis on pühendatud pillimeistrite kolme põlve esindajatele (Vendade Kriisade oreleid leidub rohkem kui 20 Eesti kirikus). Haanjast lõunas, Ruusmäe külas, asub Rogosi mõisahäärber (rajatud keskaegse linnuse kohale ja meenutab oma kinnise siseõuega kastelli). Mõisa taga asub park kõlakojaga ja väike järv. Praegu töötab häärber põhikoolina, kus on ka muuseumituba. Haanjast Ruusmäele viiva tee ääres asub ka Plaani õigeusu kirik, mis valmis 1873 .aastal ja asutati, et eestlased paremini tsaariusuga tuttavaks saaksid (sinna kaveatsetakse rajada mungaklooster).

Võru linn ja F. R. Kreutzwald

Selle peatüki tarvis sain pisut informatsiooni taas Indrek Rohtmetsa raamatust "Kultuurilooline Eestimaa" kuid enamus materjalist pärineb Elmo Ploomi ja Karl Vere raamatust "Võru rajoon" (Eesti Raamat 1980) ja Eilarti, Kuuse, Laugast jpt. koostatud raamatust "Kas tunned maad" (Eesti Raamat 1965). Kuna tegu on suhteliselt vanade raamatutega oli neis palju vananenud informatsiooni, mille üle kontrollimiseks läks omajagu aega, niisiis ärge pange mulle pahaks, kui mõni asi mul kahe silma vahele jäi ja tänapäevase Võrumaa kohta enam ei kehti.:)
Kreutzwaldi kohta uurisin Krõõt Liivaku raamatust "Fr.R. Kreutzwaldi bibliograafia 1982-2003" (Eesti Rahvusraamatukogu 2004).

Võru linn
Võru linn asub Võru rajooni keskosas, Tamula järve kaldal. Linnast põhja poole jääb Võhandu jõgi, mille ühe kääru sisse jääb väike kõrgendik Kirumpää linnuse varemetega. Tamula järve kirdekaldal (nn. Roosisaarel) paikneb kiviaegne asula (4000 a. vanune), kus on paljude aastate vältel teostatud arheoloogilisi kaevamisi- leitud on nooleotsi, kivikirveid, merevaigust ehteid jpm. Võru linna rajas 1784. a. keisrinna Katariina II ja see on nime saanud kunagise Veeru oja järgi. Alguses arenes linn väga aeglaselt ja seda ei muutnud ka Riia-Pihkva raudtee valmimine 1889. aastal. Suure Isamaasõja ajal hävis umbes 1/4 Võru linnast. Alles nõukogude võimu perioodil kujunes Võru kiiresti arenevaks majanduslikuks keskuseks (tol ajal oli tööstusettevõtetest tähtsaim Võru Gaasianalüsaatorite tehas, aga ka linavabrik ja tellisetehas "Võrukivi"). 19. sajandi keskpaiku paistis Võru silma koolilinnana (tegutses palju õppeasutusi, kuhu sakslased oma lapsi õppima saatsid). Linna rajati juba algusest peale kindla plaani alusel. Linna vanemas osas valitseb korrapärane malelaud-tänavastik, vanematest hoonetest paistavad silma 1793. a. ehitatud, klassitsistlikus stiilis, luteri kirik ning 1806. a. valminud õigeusu kirik. Tamula kaldal on rahvuspark Fr. R. Kreutzwaldi mälestussambaga. Võrus on avatud ka Võrumaa muuseum, mis annab ülevaate kogu maakonna ajaloost, muinasajast tänapäevani. Varasemalt mainitud Võru luteri kiriku (Katariina kirik) kõrval pargis on mälestusmärk 1994. a. parvlaeval "Estonia" hukkunud võrulaste mälestuseks. Tamula äärde jääb ka Eesti pikim jalakäijate rippsild (Roosisaare rippsild - 180 m.).

Fr. R. Kreutzwald (1803-1882)
Võru linn on väga tihedalt seotud Virumaalt pärit Kreutzwaldiga, kes pärast Tartu ülikooli lõpetamist (1833) Võrru kolis ja seal 44 aastat linnaarsti ametit pidas. Ta abiellus kohaliku tinavalaja tütre, Marie Elisabeth Saedleriga, kellega sai 3 last. Maja väikeses ärklitoas on valminud suurem osa tema rikkalikust kirjanduslikust pärandist ("Kalevipoeg", luuletused, õpetlikud jutud, saksa keelest tõlgitud jutud ja luuletused, "Wina-katk", Kilplaste lugu jpm.) Kreutzwaldi peetakse õigustatult eesti rahvusliku kirjanduse alusepanijaks. Teda kummitas aga pidev rahapuudus, sest maja oli ostetud võlgu ja kirjatööde avaldamine nõudis suuri väljaminekuid. Veel pälvis Kreutzwald lauluisa ja Viru lauliku tiitli ning talle on püstitatud rohkem monumente kui kellelegi teisele Eestis (Võrus, Rakveres, Tallinnas, Jõuperes, Kaarlis). Kõige uhkem neist on siiski Võrus, Tamula järve ääres, mille lõi kujur Amandus Adamson. Väga hea ülevaate Kreutzwaldi elust ja loomingust annab temale pühendatud memoriaalmuuseum, mis asub majas, kus kirjamees ise, Võrus olles, elas.

Sissejuhatus, Urvaste, Sänna ja Tsooru

Alustuseks lugesin Indrek Rohtmetsa raamatut "Kultuurilooline Eestimaa" (Varrak 2004) ja Tiiu Viirandi "Eestimaa Kultuurituristi teejuhti"(Kunst 2004).
Raamatutest sain teada järgmist:

Võrumaad nimetatakse tihti Eestimaa laeks, sest see on Eesti kõrgeim ja järvederikkaim piirkond. Samuti asub seal Suur Munamägi, mis on nii Eesti kui ka Baltikumi kõrgeim mägi. Veel üks oluline tunnusjoon on võrulaste oma keel, mida õpetatakse lastele juba lasteaiast peale. Võrumaad piiravad lõunas Läti, idas Venemaa ning lisaks jagatakse osa Võrumaa pinnast veel setudega. Võrumaal algas Muistne vabadusvõitlus ja saksa isandad on sinna ehitanud mitmeid uhkeid kantse (nt. Kirumpää ja Vastseliina kivilinnused). Obinitsas, paisjärve kaldal, on kivisse raiutud Seto lauluema ehk lauluimä. Maakonnas on kaks loodusparki (Karula ja Haanja) ning mitu maastikukaitseala.
Urvaste, Sänna ja Tsooru
Võrumaa loodenurgas asub Urvaste, kahe sügava järvega (Uhtjärv ja Lõõdla järv). Urvaste kirik on ainus säilinud kolmelööviline maakirik Eestis ja pärineb 13. sajandist, ent on korduvalt uuesti üles ehitatud (põhiplaan on siiski säilinud). Kiriku ees seisab mälestuskivi köstrikooli asutajale Matthias Uthanderile ja teine tahk meenutab inimestele sealse esimese kooli rajamist 300 aasta eest. Kiriku taga pargis on veel üks mälestussammas luuletaja Marie Heibergile. Samuti asub Urvastes Eesti võimsaim puu: Tamme-Lauri tamm (8,25 m. ümbermõõduga tamm- 680 aastane) mida võib näha ka 10 kroonise tagaküljel.
Antslaid on Võrumaal 3 (Antsla, Vana-Antsla ja Uue-Antsla). Vana-Antsla mõisa juurde kuulub ka park ja peahoone juurest laskuvad terrassid pargitiigi kaldale, samuti asub seal unikaalne aednikumaja, mida kutsutakse ka pudelmajaks, sest meenutab kujult pudelit. Mõisas on sündinud Rootsi kuninga Karl IX poeg Karl Filipp ja kuninga istutatud tammed on säilinud tänini. Antslast mõni km. lõunas sündis ja kasvas üles kirjanik Bernard Kangro. Võru ja Valga maakonna vahele jääb Karula rahvuspark, mille 40 järve seast on suurim Ähijärv.
Mõniste vallas asub Eesti kõige lõunapoolseim punkt (Naha külas) ja 4 km. Mõniste külast edelas asetseb Eesti vanim vabaõhumuuseum (1948. aastal avatud), kus saab näha tsaari- ja eestiaegset talu jpm.
Sännaga on seotud 2 kirjanikku- luuletaja Artur Adson (oli abielus Marie Underiga) ja kirjanik Juhan Jaigile ("Kaarnakivi"), kes mõlemad sündisid ja kasvasid seal üles. Sännast voolab läbi ka puhtaveeline Pärlijõgi, kust paarisaja aasta eest püüti ebapärlikarpe, kellelt saadi hinnalisi pärleid (tänaseks üks ohustatumaid loomaliike). Kangsti külas asub vähemalt 200 aastane Sänna hobupostijaam, mis oli kasutusel 18. sajandi algusest kuni Vabadussõjani.